Re: Käsitöö hinnad.

[triin112]

Mhmhh, igaks juhuks küsisin üle, et kas sain ikka õigesti aru.
Aga äkki siis saadaksidki meilile saanud kinnituse?

[rion]

Et kuskil laadal müües võtan väljaprinditud paberi kaasa?
Ja kolmandatele osapooltele oleks nagu imelik lihtsalt uudishimust kahe teise isiku kirjavahetus saata...
Segane värk ühesõnaga.

[Cassie]

Kui juba nii peensusteni vaja minna, siis ma laseks mustri loojal kirjutada lihtsalt pdf vormis nö luba, et mina see see isik luban sellel isikul jne.. Ja kui juba selline paber on ja siis ka ei usu, siis juba selle inimese probleem. On mullegi öeldud, et tal on luba jne, aga pole hakanud sellepärast ekstra mustri loojale kirjutama ja üleküsima, sest tundus suht kaheldav see luba olemas olu.. Ei tea, kas oleks ikka pidanud.. ?

[rion]

Siis oleks kõikse kavalam hoopiski mustri loojal endal oma lehele (nt mustri juurde kuhugi...) mingi nimekiri teha...

[Emmaliine]

Kuule, mingil suvalisel tondil, kuskil turul/laadal pole küll õigust küsida sinu käest tõestusi. Kui küsib, ütled, et on olemas ja kõik. Rohkem ei pea sa kellelegi tõestama. Ja kellelegi pole õigust seda nõuda ka (peale autori enda vast). See on ikka täiega sürr, mu meelest.


Kui ma nüüd üdini aus olen, siis minu silmis on eesti autorid eriti kohe vindi üle võlli keeranud. Ma saan täiesti aru, kui inimene ootab, et tema mustri järgi või tema töö järgi tehtud tööle lisatakse viide jne. Ja et autor siis mainib, kui seda ei ole. See on täiega õigustatud nõudmine. Aga see mustrite jagamine, selle järgi tehtud tööde müümine jne. See on üsna hullumeelseks kiskunud. Ausaltöeldes pole mul ammugi enam väga isu "Eesti toodangut" toetada, sest lisaks mustrile, mille eest ma sugugi vähe ei pea välja käima, saan ma a'la A4 pikkuse nõudmiste listi kaasa, mida ma tohin ja ei tohi selle mustriga teha. Kõige trastilisem nõudmine on olnud, et ei tohi rohkem kui a'la 4 tööd selle mustri järgi teha (ok, see polnud eesti juhend) . Tiba liiale minnakse ka. Ja ausaltöeldes ei saa ma aru, mis kasu on kogu sellest ähvardavast tekstist seal töö järel/ees kui reaalis pole tal oma õigusi võimalik kaitstagi. Pigem tuleb tegeleda suhtumise kasvatamisega, austus teise loomingusse jne.

[Helen]

Minu käsitööpäevikus oli juttu autoriõigustest ja seal oli ka hea video.

Mujal maailmas on nii, et vabalt võid minna osta omale gucci ja selle siis järgi teha. Ning oma nime peale panna. Kaubamärk on see, mida kaitsevad seadused. Toodetele kui sellistele need ei laiene. Seda siis just moetööstuses, kuhu alla ka käsitööna valmistatud (riide)esemed kuuluvad. Seega ei saa disainer tegelikult keelata müüki. Liiatigi on ainuüksi lõnga muutmine teinud asjast SINU loomingu. Algallikale viitamine on siiski loomulik ja tervitatav

(kui ma koju jõuan kunagi 11 paiku, siis ma otsin selle video üles. Seni võite ise mu päevikus tuustida paar lk tagasi)

Meil on see asi tegelikult samamoodi.
Mõni aeg tagasi oli olukord, kus lasin disaineril teha lõikeid lasteriietele. Siis tuli jutuks, et mismoodi see seadusandlus on ja mida ei tohi-tohib kasutada jne. Kui palju lõiget muutes on see juba uus. Tema vastus oli selline, et kui võtame näiteks T-särgi ja asendame kollase kandi rohelisega või nööbid trukkidega või laiendame varrukat 1cm võrra, siis on juba tegemist uue lõikega ja uue tootega. Ta oli lõigete konstrueerija Baltikas, usun, et valdab teemat päris hästi.
Samasse kategooriasse võiks käia ka käsitöötooted, kui juste ei ole tegemist autorieksemplaridega, mida on 1. Ja ka siis, kui asendan sallil ühe detaili, siis ongi juba uus asi.

[Helen]

Ja tegelt ongi see sürr, et mismõttes ma ei tohi müüa asja (ok, mul tegelt pole vajadust, aga asi on põhimõttes) kui ma olen selle mustri eest juba nagunii raha välja käinud, seega ma pole autorile mingit kahju tekitanud. Samas kui see tobe keeld ära võtta ja ehk siis panevad inimesed ka palju kergemalt viite originaalallikale.

Üks mõte veel. Enamik mustreid on ju müügis tingimusega, et võib kasutada enese tarbeks, mitte müügiks, tehes max 4 eksemplari. Ütleme, et selle mustri hind on 5€. Samas võiks ju olla ka teine variant, kus hind on näiteks 50€ ja juures on ka luba, teha neid samu asju müügiks, piiramatult. Lisatingimusena viide mustri autorile oleks igati ilus. Kui mustri ostja arvab, et ikka nii vinge muster on, et müüb, siis ta on ka nõus selle kallima raha eest ostma. Minu puhul on üsna tõenäoline, et kui asja ostma lähen ja näen, et selle mustri on loonud SEEjaTOO, siis ma otsin netist üles mustri autori ja võibolla toetan hoopis teda. Kui muidugi originaali teostus järeletehtust kehvem pole. Siis ma eelistan ikka kvaliteeti.

[kirzika]

algatasingi küsimuse just selle pärast, et teada saada, et kui ma näiteks koon dropsi mustri järgi lapse vesti laadale müügiks , siis on viisakas juurde teha sildid, pesemise juhend, kuskohast muster pärist on jne....ja Lilly lehesall jääb samuti alati Lilly lehesalliks (kuigi olen vaid ühe sellise kudunud ja kannan seda ise).

Kas teil enamusel on siis välja kujunenud kindel klientuur....või teete mingi portsu asju valmis ja siis laadal müüüte/ annate müüki?....loen, et mõnedele toob käsitöö leiva lauale, seda on küll hea kuulda. Peavad ikka nobedad ja osavad näpud siis olema kui õnnestub piisavalt palju teha ja müüa ka veel. (tahaks kaaa....aga tean, et see on suur kunst ja vajab palju harjutamist ja samuti tugevaid silmi,et järmisel päeval silmad vett ei jookseks)
sügav kummardus tegijatele!

[Krentu]

Kui helilooja (või näitekirjanik) loob mingi teose, siis alati, kui mõni koosseis seda esitama hakkab, tuleb heliloojalt (näitekirjanikult) või tema esindajalt luba küsida ning lisaks talle ka autoritasu maksta. Missest, et dirigent (või lavastaja) võib seda päris palju muuta. Tavaliselt on lepingus täpselt kirjas, mitu etendust toimub (lisaks muud tingimused). Kas sama loogika ei ole mustrite puhul?
Disaini tähtust ei tasu alahinnata. See on osa valmistootest. Kui Sina pole selle disaini autor, siis sa ei saa öelda, et ese on 100% "sinu tehtud". Kas sa viitad/küsid luba/maksad autoritasu - see on kõik sisemise õiglustunde ja eetika küsimus. Sa võid ju sõita maanteel ka 150 km/h "kui politsei ei kontrolli" või visata kommipaberi maha "kui keegi ei näe". Iga inimene otsustab ise. Aga tasub ikkagi mõelda sellele, et mis tunne on nt Marul, kui keegi koob tema mummukinda koopiaid ja müüb neid Buduaari turul 20 euriga samal ajal kui originaalid on üle 50? Et kas see on hea tunne? Konkureerida oma enda disainiga? Sest ega ükski disainer ei mune ju pidevalt kuldmune. Tavaliselt suudetakse luua ikka piiratud arv hitte, mis leiva lauale toovad.

[Emmaliine]

Ma absoluutselt ei alahinda disainerite tööd. Seda ma ka kohe kindlasti ei mõelnud. Aga olgem ausad, sarnaseid asju, kus on vaid 1 mingi muster muudetud, on väga väga palju. No võtame nt neet heegeldatud kõrvaklappidega mütsid. Kes on autor? Ilmselgelt kõik siis ilmselt röövivad kellegi ideed? On nii? Ja nt punkarimütse on terve Ravelry täis ja igaüks küsib õpetuse eest korraliku tasu. Mina nt panen käe südamele ja võin öelda, et ma pole seda mütsi kunagi kellegi järgi teinud. Algselt nägin mina sarnast mütsi hoopis õmmeldud kujul ja sealt tekkis mul idee. Samas, kuidas ma seda tõestan? Ja kes ütleb, et see pole minu looming? Mina ju pole kellegi järgi teinud.

Lihtsalt kogu see asi on kohutavalt keeruline minu jaoks, ausalt! Seepärast ma nagu mõtlengi, et kui igaüks teeb mingi oma "seaduse", mida tema mustriga teha tohib, siis kokkuvõttes ei järgi neid keegi. Kurb, aga tõsi, sest ilmselt kas Eestis pole ühtegi sellist seadust või siis keegi pole neid välja otsinud. Ja ka muusika loomises on samad loogikad. On ette antud, kui palju takte peab lugu erinema, et seda pidada omaloominguks. Ja kokkuvõttes me kuulemegi igapäevaselt üsna sarnase meloodiaga, aga erinevate autorie poolt kirjutatud muusikat.

Kokkuvõttes- ma tahaks näha mingit konkreetset seadust, mis seda reglementeerib (ma tõsiselt ei oska seadustikus orienteeruda ). Seni järgin mina lihtsalt austuse põhimõtet. Mingi "seadused", mida igaüks välja mõtleb, mulle absull korda ei lähe. Kusjuures viitamine ongi ainuke asi, mis on kindlalt seadusega paigas, seega see on kindel asi, mida peab tegema ja mida saab nõuda, vastasel korral on tegu plagiaadiga.

[Miuks]

Põhimõtteliselt on autoriõiguse seaduses ära toodud, millele tekib ja ei teki autori õigust.
Seadusel on mõte ainult siis, kui selle täitmist ka keegi reglementeerib ja kontrollib, muidu polegi ju seadusel mõtet (nagu Eestis nii mõnegi seaduse puhul on).
Maru kinnaste koha pealt- minu vanaema kudus mulle juba 5 klassis kindad, kus käeselg oli kaetud mummudega(see on siis 30 aastat tagasi). Jah, neil kinnastel polnud plastmassist kalliskive (neid ei paneks ma ka praegu oma kinnastele) ning kootud olid need kah maavillasest, mitte akrüülisegust. Minu teada pole Maru kootud mummusid patenteerinud ja seda ei olegi võimalik teha. Loomulikult taunin minagi üks-ühele koopiate tegemist, kuid see on pigem kasvatuse ja suhtumise küsimus.

[Helen]

Põhimõtteliselt on autoriõiguse seaduses ära toodud, millele tekib ja ei teki autori õigust.

Konkreetne seadus on üsna raamatu- laulukirjutaja keskne.
Võibolla käsitöö kohta neist annaks midagi kohandada:
§ 4. Teosed, millele tekib autoriõigus
16) disaini- ja moekunstiteosed;
§ 15. Tasu kujutava kunsti teose edasimüümise eest
(1) Kujutava kunsti teose originaali edasimüümisel avalikul enampakkumisel (oksjonil), kaubandus- või kunstiorganisatsioonide kaudu on teose autoril õigus saada viis protsenti müügisummast.
§ 18. Teose vaba kasutamine isiklikeks vajadusteks
(1) Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud teise isiku õiguspäraselt avaldatud teose füüsilise isiku poolt reprodutseerimine isiklikeks vajadusteks. Selline reprodutseerimine ei tohi taotleda mis tahes ärilisi eesmärke.
§ 35. Autoriõigus tuletatud teosele
(1) Teise autori teosest tuletatud teose autoril tekib autoriõigus oma teosele.
(3) Isikul, kes on loonud teise autori teose (algse teose) alusel uue, loominguliselt iseseisva ja algsest teosest sõltumatu teose, tekib autoriõigus sellele teosele. Sellisel juhul tuleb ära näidata algse teose autori nimi, teose pealkiri (nimetus) ja allikas, kus teos on avaldatud.

[Hayley]

Vastavalt "Autoriõiguse seadusele" (§ 12) on autoril isiklikud õigused oma loomingule, autoril on õigus teha ise või lubada teha teistel isikutel teoses endas mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi . Seega ilma autori nõusolekuta ei tohi teha ka tuletatud teoseid.

[Helen]

Vastavalt "Autoriõiguse seadusele" (§ 12) on autoril isiklikud õigused oma loomingule, autoril on õigus teha ise või lubada teha teistel isikutel teoses endas mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi . Seega ilma autori nõusolekuta ei tohi teha ka tuletatud teoseid.

Tundub, et see seadus on veel vastuoluline ka.
Õnneks ise ei tee käsitööd kellegi teiste mustri järgi ja ei müü seda.

[Krentu]

Mina nt panen käe südamele ja võin öelda, et ma pole seda mütsi kunagi kellegi järgi teinud. Algselt nägin mina sarnast mütsi hoopis õmmeldud kujul ja sealt tekkis mul idee. Samas, kuidas ma seda tõestan? Ja kes ütleb, et see pole minu looming? Mina ju pole kellegi järgi teinud.

Sellist asja juhtub tõesti väga tihti, et inimesed mõtlevad täiesti sõltumatult väga sarnaseid asju välja. Öeldakse ju et "ideed on õhus". Oli see telefon või mingi muu leiutis, mis eri maailmajagudes samaaegselt leiutati. Mis siis rääkida veel kudumitest-heegeldistest

[anka]

See oli raadio leiutamine jah ja tegelikult ei olda ikka veel kindlad, kumb siis ennem selle valmis sai kas venelane Popov või itaallane Marconi

[Emmaliine]

Vastavalt "Autoriõiguse seadusele" (§ 12) on autoril isiklikud õigused oma loomingule, autoril on õigus teha ise või lubada teha teistel isikutel teoses endas mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi . Seega ilma autori nõusolekuta ei tohi teha ka tuletatud teoseid.

See on väga imelik seadus. Sel juhul oleme me viimane kui üks seaduserikkujad, sest ilmselt ei tõsta keegi meis kätt, et tema on palmikud välja mõelnud või mummud või öökullu mustri jne jne. Seega, me kõik oleme seaduserikkujad, kuna pole autorilt (eeee...tõsiselt, kas keegi üldse teab, kes on need asjad välja mõelnud kunagi 100 aastat või enam tagasi? ) luba küsinud. Sest jutt ei käi ju siinkohal enam vaid valmisproduktist. kõik, mis selle valmisprodukti tegemiseks "kulub" on kellegi "leiutatud". Ja nt need kõrvikmütsid- põhi on igaljuhul kunagi keegi esimesena teinud, seega meist keegi ei saa seljuhul öelda, et see müts on omalooming? Onju nii . Ja Krentu mummumüts- analoogseid tegi juba minu vanaema ja tema ealised. Nagu ka mummukindaid, seega ka need pole selle seaduse järgi siis omalooming? Heh, see asi on ikka jube segane .

Aga...ma natsa uurisin seda asja veel. Nimelt nii palju kui mina aru sain, siis autoriõigused kuuluvad vaid nö patendeeritud asjadele. Kas meil on mingit autoriõigusorganisatsiooni, kes ka disainiga tegeleb? Et siis igaüks jookseb oma soki/salli/mütsiga sinna, et sellele autoriõigused saada?

[rion]

Ma ütleks, et see värk on selge nagu seebbivesi

Disainiasjade puhul olen kuulnud räägitavat "kasulikust mudelist" (patenti polevat mõtet võtta). Aga täpsemalt ma ei tea.
Sügisel oli Tartust sarnastel teemadel mingi loeng. Oleksin tahtnud isegi sellest osa võtta, aga see oli vist osaliselt inglise keeles...

[aet10a]

Ei pea võtma just patenti, saad ka autoriõiguse. Aga kui keegi teeb teisest materjalist või muudab kuju, siis on tal ka seda õigus teha ja ka asja müüa. Uurisin kunagi ühe asja kohta patendiametist.

Tõesti, nõustun Emmaliinega. Ka pitsmustrid on ju kunagi ammu-ammu keegi teinud. Kustmaalt siis jookseb piir.

[helin12]

Vähemalt raamatutekstide kasutamisega on nii, et kui autor on olnud surnud rohkem kui 75 aastat, siis võib tema teoseid vabalt kasutada, nt õpikutes. Eks need palmikud, pitsmustrid jne on vanemadki veel. Seepärast tohibki igaüks teha Haapsalu salli või Muhu tikandit, et need on juba igiammu välja mõeldud.

[Kaisukas]

SEE artikkel tibake valgustab asja. Lugege ka Eve kommentaari. Lõpuosa läheb tal nats valeks, sest mujal maailmas on koopate tegemine lubatud. Neid ei tohi lihtsalt Adidasteks jne nimetada. Seepärast saabki nt turult Adibasse osta

Ma peaks oma toimetaja käest asja sisu nats uurima ...

[Kaisukas]

Vähemalt raamatutekstide kasutamisega on nii, et kui autor on olnud surnud rohkem kui 75 aastat, siis võib tema teoseid vabalt kasutada, nt õpikutes. Eks need palmikud, pitsmustrid jne on vanemadki veel. Seepärast tohibki igaüks teha Haapsalu salli või Muhu tikandit, et need on juba igiammu välja mõeldud.

70 aastat vist oli see. Lisaks kuuluvad Haapsalu sall ja Muhu tikand rahvakunsti alla, mida autoriõiguse seadus ei piira.


Samas võiks/peaks iseenesest KOGU käsitöö kuuluma rahvakunsti alla, sest sokke ja kampsuneid kuduid juba meie esivanemad

[Annyliis]

Käsitöömaailmas ongi need piirid ja asjad nii õhkõrnad, et vardaotsaga puudutades võivad koost laguneda.

Eitea, kas juristiharidusega käsitöölinegi neile piiridele pihta saab?

Vist on nii, et iial ei või teada, kellele su tegevus võib meelepaha tekitada. Paned blogisse paari sokke üles, oled uhkegi oma näputöö üle, aga kuskil keegi võib oioiii kuidas solvuda, et näe, tema blogis nähtu põhjal tehtud! Kusjuures tõenäoliselt pole esimene teise blogi isegi näinud mitte.   Ohjahhh... teema, mis on liiga keeruline, et kaasa mõelda.

[Emmaliine]

Aga minu arvates on see kohutavalt vajalik teema, mida peaks arutama ja püüdma selgust leida, sest antud hetkel valitseb täielik kaos ja igast "nurgast" võib keegi kisendama pista, et näe, minu looming, sina müüd ilma minu loata, järelikult VARAS! Loomulikult tuleb aru anda, et iga loometöö ongi väga õhkõrna piiriga, aga mingid seadused peaks ja võiks seda siiski kaitsta/reguleerida. Olgem ausad, minu jaoks isiklikult on need hetkel välja toodud seadused nii ebamäärased, et nende järgi reaalis käituda tiba keeruline.

Seega jõuan mina isiklikult tagasi alguseni, et kõik algab suhtumisest. See, et tuleb austada teiste loomingut ja et kui sa ikka nägid seda asja kuskil ja tegid teise värviga, muutsid vaid ühe jupi seal, kuid silmnähtavalt on see sarnane algsega, siis sa oled nii aus, et viitad algallikale. Et näe, algidee sain siit, omapoolsete muudatustega. Seda nimetan mina elementaarseks lugpidamiseks teise inimese suhtes ja ma isiklikult püüan sellest lähtuda. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui keegi tuleb "viibutab mu nina all" oma disaineri "õigustega", ise ei teagi, mis tegelt ta õigused on.

[pisike_smile]

Ei pea võtma just patenti, saad ka autoriõiguse. Aga kui keegi teeb teisest materjalist või muudab kuju, siis on tal ka seda õigus teha ja ka asja müüa. Uurisin kunagi ühe asja kohta patendiametist.

Ma olen ka kunagi natuke patendeerimist uurinud ja minu meelest piisas lausa sellest, et sa teed selle asja teist värvi, isegi materjal ja kuju võivad samad olla.

Õnneks olen ma nii väike käsitööline, kes ei käi laatadel ja ausalt öeldes ei koo väljaspoole perekonda-sõpru praktiliselt üldse (ja siis ka kingituseks), seega ma ei pea ka muretsema, kas ma kellegi õigusi rikun (ma vähemalt loodan nii) .